Ma lõpetasin HAVO. Pärast seda ei teadnud ma tõesti, mida tahan, ja kaitseväkke minek tundus lihtsalt kuradi äge asi, nii et kandideerisin Airmobile’i. Olin seitseteist.

Vastus oli, et hangi enne kogemusi, mine tee VeVa ära.

Ja ma olin seitseteist, nii et mõtlesin: noh, kui nemad nii ütlevad, siis küllap see nii käibki. Nii ma ka tegin.

VeVa tähendab Veiligheid en Vakmanschap ehk turvalisus ja meisterlikkus. See on MBO-tasemel kutseõppekava, mis on loodud just kaitseväe töökohaks ettevalmistamiseks, ja seda pakutakse enam kui kolmekümnes piirkondlikus koolis üle riigi. Alustamiseks on vaja VMBO diplomit.

Taseme valik määrab, milleks sind ette valmistatakse.

Mina valisin taseme 3, allohvitseri suuna. Õppisin seal aasta. Ja selle aasta jooksul sain aru, et see tase on minu jaoks lihtsalt liiga madal, et minus on rohkemat.

Nii et jätsin pooleli ja kandideerisin otse KMS-i.

Koninklijke Militaire School on koht, kus koolitatakse allohvitsere. Ma sain sisse.

Ja siis oli mul tõeliselt raske, sest tase oli väga kõrge. Mitte sellepärast, et kursus oleks olnud ebaõiglane, vaid sellepärast, kellega ma kõrvuti istusin. Suur osa grupist olid doorstromerid, juba teenivad inimesed, kes liikusid redelil ülespoole, ja neil oli tohutult kogemusi seljataga. Minul oli seljataga aasta kooli.

Järgmiseks pidin mõtlema, mida ma selle asemel teha tahan, ja otsustasin minna Marechausseesse, Hollandi sõjaväepolitseisse, ametikohale wachtmeester.

Mind tõmbas sinna üks asi. Wachtmeester on enam-vähem sama mis seersant, aga Marechausseel on see hoopis teisel tasemel kui see, millest ma KMS-is just loobunud olin, ja see meeldis mulle tohutult. Sama mõte, teine maailm.

Esitasin avalduse. Seda ei rahuldatud.

Nii et kandideerisin politseisse ja samal ajal ka Airmobile’i sõduriks. Politsei valikuprotsess oli kaugemale jõudnud, nii et see tuli enne.

Ja siin pean oma osa kohta aus olema. Ma võtsin seda liiga kergelt. Seal olid küsimustikud ja ma vuristasin neist läbi, ning viimase küsimustiku täitsin kiirustades ja liiga neutraalselt. Tulemus oli, et mul on liiga vähe pädevusi.

Tagasi lükatud.

Nii ma siis olingi teel täpselt selle auastme poole, mille kohta olin kaks aastat endale rääkinud, et see on minu jaoks liiga madal.

See on aus versioon ja ma ei hakka seda ilustama. Ma ei valinud Airmobile’i sellepärast, et ma seda imetlesin. Ma sattusin sinna, sest kõik teised uksed olid kinni, ja astusin sisse, vaadates sellele tööle ülevalt alla.

Olgu öeldud, et see töö kuulub klastrisse 6, mis on kaitseväe kõige karmimate füüsiliste nõuetega klaster.

Enne AMOL-i algust on füüsiline hindamine, ja kui kaua see kestab, sõltub sellest, kust sa tuled.

Hindamine otsustab, kust sa alustad. Kui läheb hästi, alustad 4. nädalast, otse päris töö juurest. Kui läheb halvasti, alustad 1. päevast ja läbid kogu ülesehituse.

Ma ei olnud end füüsiliselt ette valmistanud. Üldse mitte. Sest ma ei pidanud Airmobile’i sõduri ametist suurt lugu, nii et milleks oleksin pidanud.

Sel päeval võeti mind koost lahti. Minu tulemus ei olnud hea. Seepärast alustasin 1. päevast.

Selles on tõeline häbi, sest sa oleksid võinud olla juba neljandal nädalal, kui oleksid lihtsalt vormis kohale tulnud. Ja asi ei olnud selles, et mu välimus oleks vormipuudust reetnud, või et keegi oleks mulle selle kohta midagi öelnud. Seda ütles mulle tulemus. Mu vastupidavust oli mõõdetud ja see ei olnud seal, kus pidanuks olema.

Aga see pani mind korralikult paika, ja selgus, et just seda mul oligi vaja. See päev andis mulle rohkem kui peaaegu miski muu, ja sama tegi kogu see tagasilükkamiste jada, mis sellele eelnes.

Sest tagasilöök õpetab sulle midagi, mida sujuv läbisaamine kunagi ei õpeta. Kui politsei oleks öelnud jah, poleks ma mitte midagi õppinud.

AMOL, Algemene Militaire Opleiding Luchtmobiel, kestis umbes kuus kuud. Ja mul läks hästi, mis üllatas kõige rohkem mind ennast.

Tulin sinna soldaat 1 auastmes, sest olin doorstromer, KMS seljataga. Sellepärast vaadatakse sind pisut teise pilguga, ja see on ka mõistetav, aga ma sain teistega sammu pidada ja asi oli kiiresti selge.

AMOL toimib tänu ülesehitusele. See on korralikult kokku pandud, nii et juba sellel kursusel valmistatakse sind algusest peale ette kõrgeimaks tasemeks. Kuna ülesehitus oli hea, läks marssimine seljakotiga hästi. Midagi ei pandud sulle peale enne, kui olid selleks valmis.

Sa õpid kõike nullist. Ja veel enam, sa õpid oma piire otsima ja neist vajaduse korral üle astuma.

See on minu kogemus ja ma ei hakka teesklema, et asi on keerulisem. AMOL oli kuradima kõva kursus. Tõeliselt karm ja tõeliselt läbitav.

Kõik lõpeb nädalase lõpuõppusega, mille jooksul kõnnid tohutult palju. Viimaseks tuleb 25-kilomeetrine lõpumarss täisvarustuses.

See marss on raske. Mõnel poisil murdusid selle käigus pöialuud. Ja see viimane kilomeeter on omaette julmus, sest sa tead, et oled peaaegu kohal, ja samal ajal oled täiesti läbi.

Ma ei usu, et nad seda enam teevad, mis on kahju, sest see oli kogu kursuse parim osa.

Need olid mehed, keda ma polnud elus kunagi kohanud. Ja neist mööda kõndimine tundus nagu kojutulek. See oli esimene kord, kui tundsin sellist vennaskonda, ja mul polnud varem midagi sellele lähedastki olnud.

Sel hetkel ma teadsin. Mitte hilisemal tseremoonial. Seal, teel, poolenisti katki, kui võõrad, kes olid sama marsi kunagi ise läbi käinud, mulle komme ulatasid.

Tuled kohale varahommikul ja siis saad natuke aega iseendale. Istud maha. Sööd midagi, jood midagi ja ootad.

Siis hiljem hommikul, kui pered on kohal ja üksused on kohal ja kõik on paigas, astud koos oma väljaõpperühmaga rivvi ja kõnnid viimase lõigu.

Läbi Oranjekazerne väravate. Orkester sinu kõrval, torupillid ja trummid, kui ma õigesti mäletan.

See oli mu elus tõeliselt erakordne hetk ja see on mälestus, mida ma hoian.

Mõtlen AMOL-ile tagasi ainult heade tunnetega, ja eriti sellele lõpuõppusele. See oli äärmiselt hästi kokku pandud.

Mis on kummaline öelda kursuse kohta, kuhu ma sattusin ainult sellepärast, et kõik teised mind tagasi lükkasid.

Nii et kui loed seda, sest sind lükati kuskil tagasi, või sest kavatsed midagi proovida ja kardad, et see on üle su taseme, siis siin on see, mis mul öelda on.

Mina sain aru, ja päriselt alles siis, kui olin juba töö sees, et pead unustama kõik, mida arvad teadvat, ja lihtsalt andma endast parima. Tee seda piisavalt kaua ja jõuad sinna, kus sa pidid olema.

Ma sattusin kohta, millele vaatasin ülevalt alla, ja just see koht tegi minust selle, kes ma olen.

See, mis tuli pärast baretti, on juba teine lugu. Läksin operatiivüksusesse, hakkasin lennukitest hüppama ja umbes kaks aastat hiljem sain teada, et snaiprigrupp seisab tühjana.

Sellest räägib teine osa.