Läksin operatiivteenistusse 11 Alfa’ga, 11. pataljoni Alfa kompaniiga, rünnakpioneerina. See oli mu esimene ametikoht Airmobile’is ja ma tegin seda kaks ja pool aastat.

Neil esimesel neljal kuul arenesin tohutult kiiresti, ja see oli ainult tänu inimestele, kes mu kõrval olid. Me olime koos meestega, kes olid juba ammu operatiivsed, nii et kõik nende teadmised voolasid otse meisse. See oli fantastiline aeg. Seda ma ei unusta tõesti kunagi.

Ja mehed, kellega ma kursuse läbisin, sattusid samuti 11 Alfasse, nii et kohale jõudes olid sul juba sõbrad olemas.

Siis, nelja kuu pärast, tuli uus grupp, tase langes loomulikult jälle ja kõik tuli koos uuesti üles ehitada. Selline on rütm. See ei lõpe kunagi.

Just rünnakpioneerina teenides sain oma sundavamisega langevarjuhüppe tunnistuse, juba esimesel operatiivaastal.

Sundavamine tähendab, et langevari avatakse sinu eest. Sinu langevarjust käib nöör lennukini ja kui uksest välja astud, tõmbab see nöör varju lahti. Sa ei pea millegi järele haarama. Lähed välja ja vari avaneb. Nii saab palju inimesi kiiresti maapinnale, ja see ongi kogu brigaadi olemasolu põhjus.

Olin rühmas umbes kaks aastat ja just siis hakkas snaipriamet mind tõsiselt huvitama. Siis sain teada, et snaiprigrupp seisab tühjana.

Nii et läksin Stefaniga rääkima. Ta oli kompanii vanemkapral ja snaiprigrupi juht, ja lihtsalt väga rahulik mees. Temaga oli kerge suhelda ja asju ajada. Tema juurde võis minna ükskõik millega, nii et seda ma tegingi.

Kui hakati inimesi otsima, korraldati kõigepealt eeltest, et näha, kellel on potentsiaali. Sellel oli kaks osa.

KaKo, kaart ja kompass. Navigatsioon.

Ja hiilimine. Hiilimisel pead jõudma laskepositsioonile nii, et keegi sind ei näe, ja siis tegema lasu vaatlejate pihta. Kui vaatlejad sind ei märka, oled läbi saanud.

Võin julgelt öelda, et KaKos olin tõesti hea, nii et seal kogusin oma punktid. Hiilimisega on teine lugu, sest sel hetkel sa ei tea veel õieti, kuidas see kõik käib, nii et natuke on ka õnne vaja.

Päris valikul on samuti KaKo, aga seekord tuleb ka lasta. Kahe testi vahel käisime grupiga paar korda laskmas, et näha, kus kellegi tase on.

Grupeerimine tähendab, et paned mitu kuuli enam-vähem samast august läbi. Mitu lähestikku auku moodustavad grupi, ja see, kui tihe grupp on, ütleb laskuri kohta kõik. Mitte midagi muud ei loe. On ainult sina, vintpüss ja küsimus, kas suudad sama asja teha viis korda järjest.

Kui said sellega hakkama ja läbisid KaKo, läksid snaiprikooli.

Ja siis juhtus midagi, millele ma mõtlen siiani. Mu semu, kes oli eeltestis esimene, ei täitnud normi. Mu semu, kes oli kolmas, täitis. Nii läksime snaiprikooli meie kahekesi.

Need olid vist parimad kaheksa nädalat mu elus. Ja need ei alga sellega, mida enamik inimesi sõna snaiper kuuldes ette kujutab.

Hiilimist, maskeerimist ja luuret saab hiljem üksuses üsna hästi edasi õppida. Aga laskmist tehakse üksuses kõige harvem. Lasketiiruaega on vähe. Seepärast pead just selle kursusel päriselt selgeks saama, ja seepärast on surve seal ning seepärast tuleb see esimesena.

Varahommikust hilisõhtuni oled ametis. Tunnid kõigest, ja ma mõtlen tõesti kõigest, mis on seotud sellega, kuidas kuul täpselt sinna saada, kuhu sa tahad.

Tagasi vaadates on see esimene jupp tegelikult täpsuslaskuri osa. Asi on vintpüssis ja sinus endas.

Ma lõpetasin viimase snaipriharjutuse ja mulle anti kursuse parima tunnistus. Aga tahan sulle rääkida, kuidas see tegelikult käis, sest tõde on tunnistusest parem.

Mu paariline kursusel oli Arjo ja me olime kogu aeg täpselt võrdsed.

Kursuse alguses lasin ma lihtsalt temast paremini. Lõpu poole hakkasid minu hiilimised aga kehvasti minema, Arjo omad läksid samal ajal väga hästi. Nii see tasakaalu läkski ja lõpuks olime täpselt samal tasemel.

Mis tähendab, et pidime selle kursuse parima tiitli tegelikult omavahel jagama. Tunnistuse sain mina, sest see on nimeline ja see tuleb loomulikult otsustada tükk aega enne kursuse lõppu.

Tänaseni tean, et me saime Arjoga kursuse parimaks koos. Ja selle üle olen kuradi uhke.

Pärast kursust tulime Mathijsiga, minu hea sõbraga, tagasi snaiprigruppi. Meist said paarilised, sest me olime ainsad kaks, kes olid kursuse läbinud. See tähendas, et saime siit-sealt asju juurde õppida ja teistele edasi anda.

Snaipritega tegime vägevaid asju.

Ja neist aastatest on veel üks asi, mille sulle võlgnen, sest lubasin seda varem.

Parim hüpe, mis ma kunagi teinud olen, oli sellel Ameerika reisil. Hüppasime lennukist otse kahenädalasele õppusele.

Selles relvakotis on mõlemad mu vintpüssid, Accuracy 338 ja Colt, ja koos kõige muuga on ainuüksi see viisteist kilo. Seljakott pidi jääma alla kolmekümne. Minu oma kaalus kolmkümmend viis.

Sellega sa ei kõnni. Sa vaarud lennuki juurde ja teised aitavad sind üles. Siis seisad C-17 uksel, kogu see raskus seljas, ja lähed.

Kui ma nüüd selle peale mõtlen, hakkab jälle kihelema, ja ma tõesti igatsen seda aega.

Olin snaiprite juures kaks ja pool aastat. Ja siin on arv, mis lõpuks minu eest otsuse tegi.

Kui kõik kahe aasta peale kokku liita, möödus üle poole mu elust kusagil mujal.

Selle aja lõpupoole olin juba The Trace’i käivitanud ja tahtsin lihtsalt rohkem kodus olla.

Teine asi oli see, et olime olnud paljudel õppustel ja paljusid neist pidasin siiralt mõttetuks ja ülearuseks. Laskemoona jäi nappu. Nii et oled jälle kodust eemal millegi pärast, mille kohta juba tead, et see pole seda väärt. Ühel hetkel seisin seal ja küsisin endalt tõsimeeli, mida ma õieti teen.

Nii lahkusin Airmobile’ist Schaarsbergenis ja läksin tööle Amersfoorti, et saaksin keskenduda kodus olemisele ja The Trace’ile. Kõik, mis täna olemas on, on olemas tänu sellele otsusele.

Ja nüüd see osa, mida peaaegu keegi ei tea.

Kuuli ennast sa ei näe. Sa näed seda, mis ta endast maha jätab.

See ongi nimi. See ongi kogu mõte. Kõik neil riietel räägib sellest, mille keegi endast maha jätab, mida ta tegi, mille ta välja teenis. Built On Achievements ei ole loosung, mille keegi koosolekul välja mõtles. See tuli tööst, kus ainus asi, mida tegelikult näha saad, on jälg.

Isegi kui sind igal pool tagasi lükatakse, on sinu tee kuskil kirjas. Pead lihtsalt edasi endast parima andma, ja lõpuks saad teada, milline see on.

Ära karda minna tegema seda, mille vastu sul on kirg, seda, mis sulle tegelikult meeldib, sest lõpuks selgus, et The Trace oli lihtsalt minu jaoks loodud. Ma usun seda siiralt.