Olen merejalaväelasi alati austanud, kuigi mitte nii, nagu võiks arvata. Asi polnud kunagi selles, et nad oleksid meist paremad või tugevamad. Teadsime, et nad on meiega samal tasemel, sest nad valdavad oma süsteeme ja taktikat väga hästi, aga sellest hoolimata tegime nende üle nalja iga kord, kui võimalus avanes. Üksuste vahel see nii käibki. Sa narrid neid, keda vaikselt austad, ja austust ei tunnista keegi kunagi.

Üks asi reedab siiski kõik. Päris paljud mehed lähevad merejalaväest Airmobile’i, aga vastupidisest liikumisest kuuleb palju harvem. Igaühel on oma teooria, miks see nii on, ja igaüks sätib oma teooria nii, et ise hea välja paista, nii et jätan selle sinnapaika.

Kui tahad, et asi oleks otsustatud ilma kellegi arvamuseta, siis Hollandi kaitsevägi tegi selle ammu ära. Iga ametikoht on füüsilise koormuse järgi paigutatud mõnda klastrisse ja klaster 6 on skaala tipp.

Inimestele meeldib vaielda, milline Hollandi üksus on kõige karmim, ja kaitsevägi vastas sellele vaikselt juba aastaid tagasi, pannes meid kõik kolm samasse kasti.

Mehed, keda ma tundsin ja kes läksid korpusesse, olid põhimõtteliselt nagu meie, lihtsalt teises mundris ja veidi teistsugusel tööl, mis oli ikkagi meie omaga väga sarnane. Merejalaväelaste juures torkab silma, kui karastunud nad on. Nad ei karda lööki saada ja võtavad käske vastu rahulikumalt kui meie, sest Airmobile’i mehed tahavad kontrolli enda kätte ja kipuvad pisut rohkem ise mõtlema. Seda ma nägin, ja seda kuulsin ikka ja jälle inimestelt, kes on mõlemaga koos töötanud.

See on kuradima hea üksus. Päris lähedalt ma neid kunagi ei näinud, aga selle järgi, mida nägin, tegutsevad need mehed Airmobile’i tasemel või sellest kõrgemal.

Enne kui füüsiline töö üldse algab, pead väravast läbi saama.

Vaata nüüd lõuatõmmete arvu. Neli, merejalaväe jaoks. See arv ajab kõik segadusse ja seda loetakse kogu protsessis kõige sagedamini valesti, sest neli lõuatõmmet ei ole merejalaväelase standard.

See, mida ma nüüd ütlen, kehtib kogu kaitseväe kohta, mitte ainult korpuse kohta: numbrid, mida sinult nõutakse, on absoluutne alampiir sellest, mida pead suutma.

Kaheksa ringi läbi metsa, kanister kummaski käes, ei ole selles tabelis kuskil kirjas. Oma 30 istessetõusu ja 30 kätekõverdust saad teha nii, et ühtegi kanistrit ei näe, ja sama kehtib palkide, roomamise ja unepuuduse kohta.

Tunnistan, et „vormis“ ei tähenda enam seda, mis vanasti, aga kui treenid korralikult, ja ma ei mõtle ainult jõusaali, vaid et sa ka päriselt jooksed, siis ei ole su keha see, mis sind välja viskab.

Sest tegelikult juhtub hoopis see. Enamikku neist, kes läbi kukuvad, ei visata välja. Nad lõpetavad ise, või võtavad pähe, et instruktorid neid ei hinda, ja viskavad püssi põõsasse enne, kui keegi seda neilt palub.

Käi pikkadel matkadel, tee kiirmarsse ja mine välja, seljakott seljas.

Ja siis kõige tähtsam: tõsta koormust aeglaselt. Ära vaata kedagi, kes kannab 40 kilo, ja arva, et suudad homme sama. Olen näinud, kuidas mulle lähedased inimesed hakkasid liiga vara liiga kõvasti pingutama, said vigastada ja lükkasid oma kaitseväekarjääri aastate võrra edasi millegi pärast, mida oleks saanud täiesti vältida. Järkjärguline ülesehitus on kõik. See on kõige igavam nõuanne, mis mul on, ja kõige kasulikum.

See viimane teeb vaikselt kõige rohkem tööd, ja just selleks ei valmistu keegi. Cooperi testiks saad kaheksa nädalaga valmis treenida. Isiksust pähe tuupida ei saa.

Väljaõpe koosneb kahest plokist ja mõlemad toimuvad Rotterdamis Van Ghentkazernes asuvas Mariniers Opleidingscentrumis.

Kokku kulub umbes kolmkümmend nädalat, enne kui oled merejalaväelane. See on võrreldav Briti Royal Marinesiga, ja see pole juhus, sest need kaks korpust on aastakümneid kõrvuti töötanud.

Igal nädalal pead kohal olema ja igal nädalal nihkuvad su piirid veidi kaugemale. Sind testitakse, sa teed asju, mida sa teha ei taha, täpselt siis, kui sul on selleks kõige vähem tahtmist, ja peaaegu igas nädalas on midagi karmi, kus tuleb ajanorm täita.

Paberile ei saa kirjutada nõuet, mis ütleks, kas keegi sellega toime tuleb. See taandub iseloomule ja sellele, mis sinu sees on, ja kõik ei ole selleks loodud. See ei ole solvang.

Need, keda nägin läbi kukkumas, kandsid endas palju kahtlust, kas nad on piisavalt head, ja ma kuulsin neilt ikka ja jälle sama lauset: ma ootasin midagi muud. Inimesed tahavad lõpptulemust, millest nad on unistanud, aga nad ei taha teha tööd, mis selleni viib.

Mina sain. Mehed, kellega koos väljaõppe läbisin, mehed minu jaost, nendega saan siiani kokku.

Veel üks asi, ja ma ei teinud seda meelega. Ma lihtsalt lasin asjadel tulla. Kursuse käigus kuuled, mis järgmiseks tuleb, sest kõik räägivad, ja sa võid selleks valmistuda, ning inimesed valmistuvadki, nad on selle pärast öösel ärkvel. Aga sinuga läheb alati teisiti kui mehega, kes sulle sellest rääkis, nii et võid sama hästi lasta sel tulla. Minul toimis see paremini, kui ükski ettevalmistus oleks toiminud.

Kes tahab minna kaugemale, sellele on Netherlands Maritime Special Operations Forces, mis algab kolmenädalase eelvalikuga nimega Aptitude. Kui sellest läbi saad, teeb kahekümnenädalane MSOF-kursus sinust operaatori.

Sa mõtled rohkem kui korra: mida kuradit ma siin teen, miks ma üldse alustasin, kas ma seda üldse tahan. See mõte tuleb kindlasti, ja ainus, mis sind sellest üle aitab, on teadmine, mille nimel sa seda teed. Kui su põhjus on see, et tahtsid midagi lahedat teha, siis jooksed vastu seina, ja valusalt, sest väljaõpe on enamasti jama, mida sa teha ei taha.

Nii et kaheksateistaastasele ütleksin ma järgmist.

Sõdur olla ei ole midagi halba ja redeli alumiselt pulgalt alustada ei ole ka midagi halba. Võid sellele ülevalt alla vaadata nii palju kui tahad, aga sa pead teadma, milline on põhi, et kui sa kord tipus seisad, mõistaksid täpselt, mida sinna jõudmine nõudis.

Seda tean ma omast käest. See lugu on siin: kuidas mind peaaegu igal pool tagasi lükati, enne kui Airmobile’i jõudsin, ja mida punase bareti väljateenimine nõudis.